Põletav süütunne – 4. peatükk

By Inger Gammelgaard Madsen

Politsei sisekontrolli bürool ei ole juhtlõngu. Kuid pärast Johan Boje naise ja kolleegide küsitlemist on Roland Benito veendunud, et inspektor polnud truu abielumees. Mõrval võisid olla muud motiivid kui need, millega nemad töötavad. Nad küsitlevad Johan Boje poega Lukast, kes nägi mõrva lähemalt, kui algul arvati. Uurimine võtab uue pöörde, kui Rolando poole pöördub Anne Larsen. Naine räägib oma avastustest ja oletusest, et Johan Bojel oli tulekahju vastu isiklik huvi.

• Language: Eesti keel
• Publisher: SAGA Egmont
• Release date: Aug 6, 2019
• ISBN: 9788726229226

Book preview

purchaser.

Põletav süütunne

4. peatükk

Roland Benito oli oma laualambi põlema pannud. Valgus muutis valge paberi pimestavaks ruuduks, ülejäänud ruum oli pime. Kell oli palju. Tema silmad kipitasid ja ta ütles endale juba sajandat korda, et ta peaks aruande käest panema ja koju minema, aga tal oli ainult üks lehekülg jäänud.

See oli traagiline lugemine – gaasiplahvatus hävitas terve pere elu. 15-aastane tüdruk tuleb koolist koju ja jõuab veel venna tulest välja tuua, ema, Jeanette Løkke, hukkub. Kui Johan Boje seda naist tõesti armastas, pidi aruande lugemine talle uskumatut valu põhjustama. Aga miks ta seda luges, kui asi oli lõpetatud? See poleks vajalik olnud. Kas see vana juhtum oli tema jõhkra mõrva põhjus? Roland ei saanud seda mõtet peast. Ta teadis, et ta ei pidanud seda kuritegu lahendama. Tema ülesanne oli ainult välja selgitada, kes autot juhtis. See oli tema uurimise eesmärk ... mitte miski muu.

Kui Karina koju läks, jäi tema aruannet lugema. Ta tahtis teada saada, kas on mingit märki sellest, et Johan on millegi jälile jõudnud. Võib-olla oli juhtum mõrv, mitte lihtsalt gaasiplahvatus. Kas Johani mõrvar teadis, mida Johan oli teada saanud? Võib-olla tegi seda mõni kolleeg? Kuid aruandes ei osutanud sellele miski – ka kohtuekspertiisi aruandes mitte. Jeanette Løkke hukkus gaasiplahvatuses, oli kõik, mis seal öeldi.

Roland sulges aruande ja vajus tooli seljatoele. Kui ta tule ära kustutas, tundis ta, kuidas ümbrus mattus pimedusse, kuni silmad sellega harjusid ja tänavavalgustus temani jõudis.

Politsei sisekontrolli büroo ruumid asusid vanas posti- ja telegraafimajas, mis oli osa keskraudteejaamast. Kõik olid koju läinud ja Roland otsustas sama teha. Siis jõuaks ta Irene’iga rääkida ja võib-olla temaga enne magama minekut koguni klaasikese Barolot juua. Homme pidi ta koos Karinaga tagasi Silkeborgi minema. Nad pidid seal küsitlema viimast politseinikku. Nad polnud täna kõigiga rääkinud ning ainsal politseinikul, kellel oli sarnane auto nagu see, millega Johanile otsa sõideti, oli vaba päev. Aga homme pidi